Puksil on väljastpoolt sissepoole vaadates kolmekihiline struktuur. Kõige välimine kiht on metallkest, mis on tavaliselt valmistatud terasest või alumiiniumisulamist. Metallkest tagab kummile fikseeritud kinnitusaluse, võimaldades puksi kindlalt raami või juhthoova külge poltidega kinnitada. Metallkesta sisesein ei ole sile; selle asemel on see kontsentriliste soontega reljeefne. Need sooned tagavad kummi ja metalli vahelise tihedama sobivuse, vältides kummi korduva pinge all metallkestast väljatõmbumist. Keskmine kiht on kummist korpus, kogu puksi süda. Kumm on tavaliselt loodusliku ja sünteetilise kummi segu, millele on elastsuse ja vastupidavuse suurendamiseks lisatud tahma ja vulkaniseerivaid aineid.
Kummi kõvadus on puksi disainimisel kõige kriitilisem parameeter. Liiga kõva ja pehmendusefekt on halb; liiga pehme ja ühendus on ebastabiilne. Insenerid valivad erineva kõvadusega kummid erinevate asukohtade pingeomaduste põhjal. Näiteks alumises juhthoova puksis kasutatav kumm on suhteliselt kõva, kuna see peab vastu pidama märkimisväärsetele pikisuunalistele jõududele; kui see oleks liiga pehme, kalduks juhthoob ettenähtud teelt kõrvale. Stabilisaatorvarda puksides kasutatav kumm on suhteliselt pehme, kuna selle ülesanne on külgsuunalist õõtsumist absorbeerida; kui see oleks liiga jäik, kaotaks see oma eesmärgi.
